Mõnikord näitab lihtne küsimus, et kõige olulisem on veel selgitamata. Arendame süsteemi, arutame selle arhitektuuri, täiustame rakendusi ning harjume tasapisi omaenda keelega. Ent ühel päeval küsib keegi: „Mis on glüüf?” Ja saab selgeks: alustada tuleb just siit.

Võõras sõna ei selgita iseenesest midagi. Selle taga peab avanema arusaadav otstarve ja seos inimese eluga.

HUMAS Systemis on glüüf visuaalne märk, mis on seotud osaleja, tema valitud tegevuse ja kindla kontekstiga. Inimene näeb kujutist, süsteem aga töötab selle taga olevate andmetega. Konkreetse glüüfi mõistmiseks on oluline tutvuda kontekstiga: kes suhtluses osaleb, mida ta soovib öelda ja millega tema tegevus seostub.

Glüüf teeb osalemise nähtavaks. Selle tähendus avaneb sellega seotud teabe kaudu.

Sõnal on pikk ajalugu. Selle kreeka tüvi seostub nikerdamise ja kujutise pinnale kandmisega. Selle tähenduse aluseks on inimese soov jätta eristatav jälg: anda mõttele, sündmusele või kuuluvusele püsiv vorm. See tähendus kajastub Liddelli–Scotti–Jonesi vanakreeka keele sõnaraamatus. Allikas: Perseus Digital Library.

Tänapäeval kasutatakse terminit muu hulgas tüpograafias ja teksti kuvamisel arvutis. Täht kui keele element ja selle konkreetne kuju on eri asjad. Üht tähte saab kujutada mitmel viisil; glüüf tähistab selle visuaalset esitust. Allikas: Unicode.

HUMAS Systemis kasutame seda mõistet oma rakenduslikus tähenduses: inimese osalemise visuaalse vormina. Säilib algne idee — anda tähendusele eristatav kuju, mida saab näha, jagada ja selle allikaga seostada.

Kujutlegem tavalist olukorda. Anna soovib teha Sergeile koostööettepaneku. Ta valib vastava tegevuse, loob glüüfi ja saadab selle adressaadile. Sergei saab märgi ning tutvub kaasneva teabega. Ta saab aru, kes tema poole pöördus ja millist tegevust Anna väljendas.

Ettepaneku saamine ei tähenda aga veel nõustumist. Ka glüüfi vaatamine ei tähenda nõusolekut. Edasine otsus kuulub Sergeile.

Selles väikeses näites peitub HUMAS Systemi oluline põhimõte: igal tegevusel on autor, sisu ja piirid. Süsteem peab aitama inimesel neid eristada.

Miks oli selleks vaja oma visuaalset keelt?

Digikeskkonnas esindavad inimest tavaliselt nimi, foto ja andmeväljad. Need aitavad mõista, kelle kasutajakontot me näeme. Inimese osalemine avaneb aga ajas: ta pöördub teiste poole, teeb ettepanekuid, nõustub, keeldub, teatab ja kinnitab. Üks profiilifoto ei väljenda kogu seda liikumist.

Glüüf võimaldab siduda äratuntava visuaalse vormi konkreetse suhtlusega. Tekst avab üksikasjad, osaleja andmed annavad konteksti ning märk ühendab need eristatavaks suhtlusobjektiks.

Selline lähenemine on eriti oluline süsteemis, mille keskmes on inimese panus. Panus sünnib inimeste tegevusest. Selle tähenduse säilitamiseks tuleb mõista, kes osales, mis juhtus ja mille põhjal seda teatakse.

HUMAS System kasutab inimese panuse nelja koostisosa mudelit: füüsiline, intellektuaalne, emotsionaalne ja kognitiivne. Nendega seotud andmed võivad osaleda glüüfi kujunemises.

Need kategooriad kuuluvad süsteemi mudelisse. Neid tuleb mõista arvestusreeglite ja andmeallikate kaudu. Glüüfi mustri põhjal ei saa määrata inimese terviseseisundit, panna diagnoosi, lugeda tema mõtteid ega hinnata tema kõlbelisi omadusi. Ka märk ise ei muuda inimese väidet sõltumatult kinnitatud faktiks. Kinnitamiseks on vaja asjakohaseid aluseid ja ettenähtud menetlust.

See eristus aitab glüüfi õigesti lugeda. Meie ees on kindel esitus teabest inimese ja tema osalemise kohta, millel on oma allikas, aeg ja kontekst. Täielik tähendus saab selgeks seotud andmetega tutvumisel.

Siit tekib järgmine küsimus: kuidas on glüüf kaitstud?

Siin tuleb eristada kujutist ja kontrollitavat kirjet. Kujutist saab pildistada, salvestada või edasi saata. Seetõttu ei ole mustri väline keerukus iseenesest usalduse alus.

Praeguses glüüfivormingus on ette nähtud seotud andmete tervikluse kontroll krüptograafilise räsi ehk arvutatava digitaalse sõrmejälje abil. Andmete muutumisel muutub arvutuse tulemus. Võrdlus usaldusväärse algkirjega võimaldab tuvastada mittevastavuse.

Selline kontroll vastab kindlale küsimusele: kas kontrollitavad andmed vastavad algandmetele? Allika, osaleja õiguste ja suhtluse tähenduse kindlakstegemiseks on vaja täiendavaid seoseid ja platvormi enda kontrolle. Räsimine ei ole ka krüpteerimine ega varja iseenesest andmete sisu.

Seetõttu toetub kaitse HUMAS Systemis mitmele mehhanismile: juurdepääsule kasutajakontole, õiguste piiritlemisele, seosele osalejaga, tervikluse kontrollile ja vastava suhtluse ajaloo säilitamisele.

Oluliste kinnituste jaoks kasutatakse eraldi protsessi Secure Glyph Module ehk SGM. See seob konkreetse taotluse osaleja selgesõnalise otsuse ja kontrollitulemusega. Allkirjastatud tulemus võimaldab kontrollida selles sisalduva teabe terviklust.

Sellel menetlusel on põhimõtteline inimlik alus: osaleja peab taotlusest aru saama ja otsuse iseseisvalt tegema. Kontrollitud keeldumine jääb keeldumiseks. Edukas tehniline kontroll ei tohi muuta seda nõusolekuks.

Seega on isiklikul glüüfil, glüüfi edastamisel ja olulise taotluse kinnitamisel seotud, kuid erinevad otstarbed. Neid tuleb eristada, et inimene mõistaks iga oma sammu tagajärgi.

Laiemas tähenduses väljendab glüüf HUMAS Systemi suhtumist inimesse. Digitaalse märgi taga püüame hoida nähtaval autorit ja tema tegevust. Osalemine peab jääma mõtestatuks: inimene mõistab, mida ta väljendab, kelle poole pöördub ja millise otsuse teeb.

Tehnoloogia arenedes võivad edastus- ja kontrolliviisid täiustuda. Nende võimalusi tuleb kirjeldada vastavalt sellele, kuidas need on ellu viidud ja kinnitust leidnud. Põhiprintsiip jääb seejuures püsima: tehniline vorm teenib inimestevahelise suhtluse arusaadavust.

Glüüfide kasutamise alustamiseks piisab lihtsa järjestuse mõistmisest: näha märki, avada seotud teave, mõista tegevust ja teha oma otsus.

HUMAS Systemis on glüüf osalemise nähtav vorm. Usaldus selle vastu kujuneb arusaadavast tähendusest, kontrollitavatest andmetest ja inimese vabast otsusest.